Indrek Hirv
Esseistika, proosa ja draama
1996 "Rännuraamat"
Indrek Hirve esseistlik teos käsitleb kunstniku elu välismaal ning vaatleb eesti tegelasi ja olusid kultuuriväsinud euroopaliku härrasmehe silmade läbi.
2002 "Hea poisi jutud" (4 lastejuttu)
(64)
Raamat "Hea poisi jutud" sisaldab nelja Indrek Hirve autobiograafilistel motiividel põhinevat nukra alatooniga juttu, mis räägivad poisist nimega Martin. Jutud on mõeldud nii lastele kui ka nende vanemaile.
"Ja siis me hullasime poris nagu kaks kutsikat (kui te olete näinud, kuidas kutsikad hullavad) ja mu kuub ei olnud enam sugugi musta ega särk valget värvi ega pea kammitud ega kingad viksitud.
Mu suu oli Päti poriseid karvu täis... ja ma naersin.
Nii ei ole ka minust mitte tuhkagi saanud, vähemalt mitte palju rohkem kui isast. Mind pole see muide küll ka kuigivõrd kibestanud. Aga ma olin tookord siiski võrdlemisi hea õpilane ja sain oma koeralt (või koera abil elult õppetunni, mida ma olen hiljem hakanud väga kõrgelt hindama. Olen tollest õhtust peale teadnud, mida on väärt sõprus. Ka looma oma."
"Ja siis me hullasime poris nagu kaks kutsikat (kui te olete näinud, kuidas kutsikad hullavad) ja mu kuub ei olnud enam sugugi musta ega särk valget värvi ega pea kammitud ega kingad viksitud.
Mu suu oli Päti poriseid karvu täis... ja ma naersin.
Nii ei ole ka minust mitte tuhkagi saanud, vähemalt mitte palju rohkem kui isast. Mind pole see muide küll ka kuigivõrd kibestanud. Aga ma olin tookord siiski võrdlemisi hea õpilane ja sain oma koeralt (või koera abil elult õppetunni, mida ma olen hiljem hakanud väga kõrgelt hindama. Olen tollest õhtust peale teadnud, mida on väärt sõprus. Ka looma oma."
2004 "Klaaskübara all"
(65)
Raamat koosneb Indrek Hirve varem ajakirjanduses (peamiselt Postimehes, aga ka Sirbis ja KesKusis jm) avaldatud kunstiga seonduvatest artiklitest. Selles teoses on nad tublisti kohendatud kujul, seetõttu pole ka täpseid ilmumisandmeid. Lühikeste arutluste taustal joonistub välja Pallase koolkonna osa kunstiloos, samas on tegu Eesti luuletaja isikupärase kunsti- ja maailmanägemusega. Raamatus on Leonhard Lapini illustratsioonid.
2007 "Pauluse kiriku kellad" (näidend)
(66)
Indrek Hirve kirjutatud debüütnäidend avab tänasele lugejale mitte üksnes Heino Elleri isiku ja loomingu saladusi, vaid siin on rohkesti ainet mõtiskeluks eestiliku hingelaadi, läinud ja oleva ajastu võltsiidolite, rahvuslikkuse, ka eesti rahva dramaatilise ajaloo üle.
Kirjutatud justkui minevikust, on antud teos ometi väga aktuaalne ka tänases Eestis. Miks kogeme aina auahnust, viha, kadedust, solvumisi ja valetamist, kuigi otsime ju kõik ainult „puutumatut ja puhast”? Hirv kirjutas teose 2006. aasta jaanuaris-veebruaris Dietenwengenis ja Karlsruhes, lõpetas aga detsembris Tallinnas. Näidendi esietendus toimus 2007. aastal Eesti muusika päevadel.
Etenduse lavastajaks on Margus Kasterpalu ning see etendus Tartus Athena keskuses.
Osades:
Autor-jutustaja - Indrek Hirv
Heino Eller - Rain Simmul
Anna Eller - Liisa Hirsch
Heino Eller (1887 - 1970) oli eesti helilooja ja pedagoog, eesti sümfoonilise ja kammermuusika rajajaid, 20. sajandi muusika väljendusvõtete esimene kasutaja eesti muusikas, mitme põlvkonna eesti heliloojate õpetaja.
Kirjutatud justkui minevikust, on antud teos ometi väga aktuaalne ka tänases Eestis. Miks kogeme aina auahnust, viha, kadedust, solvumisi ja valetamist, kuigi otsime ju kõik ainult „puutumatut ja puhast”? Hirv kirjutas teose 2006. aasta jaanuaris-veebruaris Dietenwengenis ja Karlsruhes, lõpetas aga detsembris Tallinnas. Näidendi esietendus toimus 2007. aastal Eesti muusika päevadel.
Etenduse lavastajaks on Margus Kasterpalu ning see etendus Tartus Athena keskuses.
Osades:
Autor-jutustaja - Indrek Hirv
Heino Eller - Rain Simmul
Anna Eller - Liisa Hirsch
Heino Eller (1887 - 1970) oli eesti helilooja ja pedagoog, eesti sümfoonilise ja kammermuusika rajajaid, 20. sajandi muusika väljendusvõtete esimene kasutaja eesti muusikas, mitme põlvkonna eesti heliloojate õpetaja.
2008 "Kevadtalv 1918" (VAT-teatri etendus)
(67)
"Kevadtalv 1918" toob vaataja ette sündmused maal rüüstatud mõisas, millega selle omanik, keskealine haritlasest krahv, on tulnud jumalaga jätma. Selles lohutus ümbruses saab alguse krahvi ja tema eesti neiust sekretäri tundlik ja melanhoolne armulugu. Näidend on kirjutatud ja lavastus valmis tähistamaks Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva.
Etenduse lavastajaks on Tõnu Lensment.
Osades: Ago Soots, Meelis Põdersoo, Tanel Saar, Tõnu Oja (Eesti Draamateater), Elina Pähklimägi, Maria Lee Liivak
Pealkiri "Kevadtalv 1918" iseloomustab hästi seda segast aega, millesse näitemäng publiku kaasa viib. Lavastust mängiti kokku 11 korda.
Etenduse lavastajaks on Tõnu Lensment.
Osades: Ago Soots, Meelis Põdersoo, Tanel Saar, Tõnu Oja (Eesti Draamateater), Elina Pähklimägi, Maria Lee Liivak
Pealkiri "Kevadtalv 1918" iseloomustab hästi seda segast aega, millesse näitemäng publiku kaasa viib. Lavastust mängiti kokku 11 korda.
2009 "Sinimustvalge needus" (filmistsenaarium)
(68)
„Sinimustvalge needus“ koosneb stsenaariumi kavandist täispikale kunstilisele filmile ning teemaga seotud mälestustest ja kirjadest. Filmi peategelase prototüübiks on Hinno Kallas, kelle vanaisa Rudolf Kallas oli üks ajaloolise sinimustvalge lipu õnnistajatest Otepää kirikus 1884. aastal. Hinno Kallase elukäik on andnud alust arvamusteks, et ta oli Teise maailmasõja eel ja ajal värvatud erinevate riikide luureteeorganisatsioonide teenistusse. Raamat on illustreeritud paljude ajalooliste fotodega.
Sama aasta juunikuus tähistati Tartu Ülikooli aulas Eesti Lipu 125. aastapäeva aktusega, kus astus üles ka Indrek Hirv sellesama filmistsenaariumi sissejuhatus ette lugedes.
Sama aasta juunikuus tähistati Tartu Ülikooli aulas Eesti Lipu 125. aastapäeva aktusega, kus astus üles ka Indrek Hirv sellesama filmistsenaariumi sissejuhatus ette lugedes.
2011 "Viimane tango" (Emajõe suveteatri etendus)
(69)
Tegemist on ajaloolise kontsert-etendusega, mille ajastu jääb 1940ndate keskpaika. Näidendi peategelast Ado Vabbet kehastab kultuuri- ja kunstilooliselt huvitavas lavastuses Hannes Kaljujärv ning vaatluse all on Eesti kunsti ühe perioodi ning kõrgema kunstikooli "Pallas" lõpp.
Muusikaline osa lavastuses on kanda tolleaegsetel saksa tangodel, mida esitab Kaunimate Aastate Vennaskond koosseisus: Hannes Kaljujärv (Vanemuine), Jüri Lumiste(Vanemuine), Andres Dvinjaninov, Indrek Kalda ja Toomas Lunge ning Ann Kuut. Näidendit ilmestavad ka mitmed videod just sellest perioodist.
Indrek Hirv ise räägib, kuidas see alguse sai: "See asi sai alguse üsna aasta algul. Jäime pärast Jääääre juubelikontserti Volga ette laulu jorisema, Indek Kalda, Riho Sibul ja mina, ootasime taksot ja sõpru. Aeg venis, ühe takso olime juba minema lasknud. Siis laulis Riho mingit Dietrichi laulu ja meie Kaldaga saksa tangosid.
Kalda arvas siis ühel päeval, et sellest öisest jorust võiks ju plaadi teha - vanadest tangodest - et kas mina tõlgiksin neid ühe CD-täie. Muidugi, arvasin mina, hakkasingi kohe pihta, luuletasin ja laulsin mitu nädalat. Mõnu läks juba teise tango juures nii suureks, et algversioonidele käega lõin: mõnel on ju algseid motiive sees, aga suuresti on sõnad mu enda luuletused. Sain tõesti mõnuga lasta - tango vabandab magususe välja, oma nime all ma ei saaks olla ei nii magus ega vanamoodne - aga minus on see külg ju kõvasti sees.
Nojah, poisid - Kaljujärv ja Lumiste ja Dvinjaninov ja Lunge ja Kalda - laulsid need siis korra läbi ja leidsid, et etendust nii lihtsalt ei saa. Plaadi võib ju saada, aga lauluõhtuks oleks ikka teksti ka vaja, kirjutagu ma midagi, mis lauludele vahe sisse teeb. Kirjutasingi, läksin jälle hoogu, kirjutasin terve näitemängu."
Muusikaline osa lavastuses on kanda tolleaegsetel saksa tangodel, mida esitab Kaunimate Aastate Vennaskond koosseisus: Hannes Kaljujärv (Vanemuine), Jüri Lumiste(Vanemuine), Andres Dvinjaninov, Indrek Kalda ja Toomas Lunge ning Ann Kuut. Näidendit ilmestavad ka mitmed videod just sellest perioodist.
Indrek Hirv ise räägib, kuidas see alguse sai: "See asi sai alguse üsna aasta algul. Jäime pärast Jääääre juubelikontserti Volga ette laulu jorisema, Indek Kalda, Riho Sibul ja mina, ootasime taksot ja sõpru. Aeg venis, ühe takso olime juba minema lasknud. Siis laulis Riho mingit Dietrichi laulu ja meie Kaldaga saksa tangosid.
Kalda arvas siis ühel päeval, et sellest öisest jorust võiks ju plaadi teha - vanadest tangodest - et kas mina tõlgiksin neid ühe CD-täie. Muidugi, arvasin mina, hakkasingi kohe pihta, luuletasin ja laulsin mitu nädalat. Mõnu läks juba teise tango juures nii suureks, et algversioonidele käega lõin: mõnel on ju algseid motiive sees, aga suuresti on sõnad mu enda luuletused. Sain tõesti mõnuga lasta - tango vabandab magususe välja, oma nime all ma ei saaks olla ei nii magus ega vanamoodne - aga minus on see külg ju kõvasti sees.
Nojah, poisid - Kaljujärv ja Lumiste ja Dvinjaninov ja Lunge ja Kalda - laulsid need siis korra läbi ja leidsid, et etendust nii lihtsalt ei saa. Plaadi võib ju saada, aga lauluõhtuks oleks ikka teksti ka vaja, kirjutagu ma midagi, mis lauludele vahe sisse teeb. Kirjutasingi, läksin jälle hoogu, kirjutasin terve näitemängu."
(70)
Lavastuses on peale pildi tähtsal kohal loomulikult sõna, aga ka muusika. Sõna on põhiliselt Hannes Kaljujärve käes, kes tuleb Athena keskuse lavale vaatajate ette kunstniku ja Pallase kõrgema kunstikooli õppejõu Ado Vabbe osas. Kõrvaloleval pildil on näha Hannes Kaljujärve.
Tants käib küll, kuid suure rõõmu asemel on märgata nukrust. "Omad poisid on ju sõjas, kes Ukrainas, kes Neveli soodes, kes Ingerimaal, iga päev võib tulla järgmine surmateade. Iga päev võib ka juhtuda, et järgmine poiss sõtta võetakse," räägib Vabbe.
«Viimase tango» on autor pühendanud oma isa, kunstnik Louis Paveli mälestusele.
Reklaamklipp etendusest:
Tants käib küll, kuid suure rõõmu asemel on märgata nukrust. "Omad poisid on ju sõjas, kes Ukrainas, kes Neveli soodes, kes Ingerimaal, iga päev võib tulla järgmine surmateade. Iga päev võib ka juhtuda, et järgmine poiss sõtta võetakse," räägib Vabbe.
«Viimase tango» on autor pühendanud oma isa, kunstnik Louis Paveli mälestusele.
Reklaamklipp etendusest: