Viivi Luik
Esseistika, proosa ja draama
1974 "Salamaja piir" (lühiromaan)
(36)
Tegemist on Viivi Luige debüütteosega proosakirjanduse alal. See on rajatud ühe noore üliõpilase psühholoogilistele enesevaatlustele ja mõtistklustele. Palju on kirjeldatud lähedasi inimsuhteid ning linnaruumi.
Tegevus toimub Tallinnas Kalamajas, mis ühtlasi ongi "salamaja". Jutustuses tajub Viivi Luik hästi rajooni kohamüstikat.
Tegevus toimub Tallinnas Kalamajas, mis ühtlasi ongi "salamaja". Jutustuses tajub Viivi Luik hästi rajooni kohamüstikat.
1974 "Leopold"
1974 "Vaatame, mis Leopold veel räägib"
1976 "Leopold aitab linnameest"
(37) (38) (39)
Need 1974-1976 aastatel Viivi Luige sulest ilmunud lasteraamatud on olnud kaaslasteks ja rõõmuks paljudele selle põlvkonna noorimatele.
1979 "Tubased lapsed"
(40)
”Tubased lapsed” on terviklik ja sisukas lasteraamat, milles kesksel kohal on laps oma rõõmude murede, mõtete ja tunnetega. Kirjanik kõneleb kodust lapsesilmade läbi, tundes nii turvalisust kui ka üksiolemise kõhedust ja ebakindlust.
1984 "Kõik lood Leopoldist"
(41)
Käesolev kogumik sisaldab aastatel 1974-76 ilmunud kolme raamatukese jutte hakkajast maapoisist Leopoldist.
1985 "Seitsmes rahukevad"
(42)
"Emal ei ole enam meeles rasket puudeveokelku ega hirmu, mida ta tundis metsade ees. Oma südames häbeneb ta kunagist elu, kuid tal ei ole seda millegi muuga asendada. Vanad fotod säilitavad kannatlikult tema noort nägu otsekui asitõendit olemas olnud päevist."
"Seitsmes rahukevad" on autobiograafiline romaan, mis on ilmunud Viivi Luige loomingulisel kõrghetkel. Teos on alates selle ilmumisest leidnud vaid vaimustavat vastukaja. See on pälvinud mitmeid tunnustusi (J. Smuuli preemia ja Tammsaare kolhoosi preemia 1986, ENSV riiklik preemia 1987) ja tõlgitud saksa, prantsuse, soome, rootsi, norra, hispaania, läti, ukraina ja vene keelde.
Raamatu kirjutamiseks on Viivi Luik saanud inspiratsiooni oma kodukohast. Tolle aja reaalsust kujutatakse 5–6aastase lapse silmade läbi, mida vahendab täiskasvanud jutustaja. Selle maailma moodustavad Stalini-aegne kolkaküla, küüditatute tühjad talud ja redutavad metsavennad. Elu kesk kehvust, kurjust ja irratsionaalset hirmu vastandina nõukogude utoopiate lennukusele. Tegevus on kokku surutud ajavahemikku 1950. aasta august - 1951. aasta kevad.
Kirjanduskriitik Joel Sang on raamatu kohta öelnud: "Ta on ühe põlvkonna kreedo ja testament, avar ja terav nägemus ajast ja inimestest."
Veel veerand sajandit hiljemgi ei väsi kirjandusringkonnad tunnistamast, et tegemist on ühe silmapaistvaima eesti romaaniga, mis sümboliseerib kogu seda aegruumi, milles pihitav-jutustav mälestus asetseb.
"Seitsmes rahukevad" on leidnud kajastust ka meedias:
http://www.epl.ee/news/kultuur/eesti-lugu-viivi-luik-seitsmes-rahukevad.d?id=51169865
http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/seal-kus-sundis-seitsmes-rahukevad.d?id=33172001
"Ükski rahvas ei või täpselt ette teada, mida ta lapsed talle tõotavad."
"Seitsmes rahukevad" on autobiograafiline romaan, mis on ilmunud Viivi Luige loomingulisel kõrghetkel. Teos on alates selle ilmumisest leidnud vaid vaimustavat vastukaja. See on pälvinud mitmeid tunnustusi (J. Smuuli preemia ja Tammsaare kolhoosi preemia 1986, ENSV riiklik preemia 1987) ja tõlgitud saksa, prantsuse, soome, rootsi, norra, hispaania, läti, ukraina ja vene keelde.
Raamatu kirjutamiseks on Viivi Luik saanud inspiratsiooni oma kodukohast. Tolle aja reaalsust kujutatakse 5–6aastase lapse silmade läbi, mida vahendab täiskasvanud jutustaja. Selle maailma moodustavad Stalini-aegne kolkaküla, küüditatute tühjad talud ja redutavad metsavennad. Elu kesk kehvust, kurjust ja irratsionaalset hirmu vastandina nõukogude utoopiate lennukusele. Tegevus on kokku surutud ajavahemikku 1950. aasta august - 1951. aasta kevad.
Kirjanduskriitik Joel Sang on raamatu kohta öelnud: "Ta on ühe põlvkonna kreedo ja testament, avar ja terav nägemus ajast ja inimestest."
Veel veerand sajandit hiljemgi ei väsi kirjandusringkonnad tunnistamast, et tegemist on ühe silmapaistvaima eesti romaaniga, mis sümboliseerib kogu seda aegruumi, milles pihitav-jutustav mälestus asetseb.
"Seitsmes rahukevad" on leidnud kajastust ka meedias:
http://www.epl.ee/news/kultuur/eesti-lugu-viivi-luik-seitsmes-rahukevad.d?id=51169865
http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/seal-kus-sundis-seitsmes-rahukevad.d?id=33172001
"Ükski rahvas ei või täpselt ette teada, mida ta lapsed talle tõotavad."
1987 "Kolmed tähed"
(43)
Tegemist on taaskordse lasteraamatuga, mis sisaldab Viivi Luige kirjutatud lasteluulet ja proosat.
"On olemas kolmed tähed: taeva-, kirja- ja raha-. Kirja omadest hoolid vähem, kui päris selged on rahatähed. Taevatäht torkab öösse haava ja kirjatäht sulle ei kõnele. Mispärast nad ometi saavad häädeks sõpradeks mõnele?"
"On olemas kolmed tähed: taeva-, kirja- ja raha-. Kirja omadest hoolid vähem, kui päris selged on rahatähed. Taevatäht torkab öösse haava ja kirjatäht sulle ei kõnele. Mispärast nad ometi saavad häädeks sõpradeks mõnele?"
1989 "Seitse naist" (essee)
1991 "Ajaloo ilu"
(44)
Tegemist on järjekordse suure proosateosega Viivi Luige loomingust. Just nagu romaanis "Seitsmes rahukevad" on ta võtnud käsile valusa teema, süübides Balti riikide ajalukku. Romaani tegevustik toimub Lätis ja Eestis 1968. aasta augustis, mil Nõukogude Liidu väed okupeerivad Tšehhoslovakkia. Romaan on mitmetasandiline, selle põhiteema on aeg, mineviku ja tuleviku seosed. "Ajaloo ilu" on tõlgitud saksa, soome, prantsuse ja ungari keelde.
Kalev Keskküla on kirjutanud selle teose kohta: "„Ajaloo ilu” tõi eesti kirjandusse ja ellu uue viisi tajuda aega: minevikku, olevikku ja tulevikku kõike koos ja korraga eksisteerivana. Ja ta tegi seda uuel viisil, uues keeles. Praeguseks on Viivi Luige ajaloost kõnelemine saanud meie riigikeeleks ja tema mõtteviis meie rahvuslikuks ideoloogiaks. Kõige esindavamal kujul tuleb see ilmsiks president Meri kõnedes, milles ta selgitab maailmale Eestit. See on pateetiline, müüdistav kõnepruuk. Kui Lennart Meri ütleb, et maailma ajalugu on leidnud endale viimse pelgupaiga Eestis või Poolas, või kõneleb ajast, mida jääb meie kõigi kelladel üha vähemaks, on need justkui Viivi Luige sõnad."
Kalev Keskküla on kirjutanud selle teose kohta: "„Ajaloo ilu” tõi eesti kirjandusse ja ellu uue viisi tajuda aega: minevikku, olevikku ja tulevikku kõike koos ja korraga eksisteerivana. Ja ta tegi seda uuel viisil, uues keeles. Praeguseks on Viivi Luige ajaloost kõnelemine saanud meie riigikeeleks ja tema mõtteviis meie rahvuslikuks ideoloogiaks. Kõige esindavamal kujul tuleb see ilmsiks president Meri kõnedes, milles ta selgitab maailmale Eestit. See on pateetiline, müüdistav kõnepruuk. Kui Lennart Meri ütleb, et maailma ajalugu on leidnud endale viimse pelgupaiga Eestis või Poolas, või kõneleb ajast, mida jääb meie kõigi kelladel üha vähemaks, on need justkui Viivi Luige sõnad."
1992 "Meie aabits ja lugemik"
(45)
Koostöös Epp-Maria Kokamäega on valminud kooliraamat.
1994 "Koera sünnipäev" (kuuldemäng)
1998 "Inimese kapike" (essee)
2000 "Pilli hääl" (ooperilibreto)
2011 "Varjuteater"
(46)
"Põhja pool Alpe algavad meeste riigid. Põhja pool Alpe on tüdrukudki mehed. Seal üleval põhjas pannakse ikka veel rõhku tõele ja õigusele. Aetakse oma joru, lüüakse rusikas laua peale ja puss rindu, mõtlemata, mis MULJE see jätab. Põjha pool Alpe pole sel mingit tähtsust, kas relva tõstnud käsi oli hoolitsetud ja kas saatuslik käeliigutus oli küllalt elegantne. Kui sulle antakse põiklevaid vastuseid, kui sulle ei öelda „ei“ ega „jaa“, kuid ühe käega antakse ja teisega võetakse, siis oled Tüdrukute Riigis, kus loogika ei maksa. Siis tuleb sul mõelda selle peale, kuidas enda vastu huvi äratada. On tarvis komplimente ja väikeseid kingitusi, hüüatusi, teesklust, kergust ja elegantset jultumust. Olgugi sul tuhat korda õigus, see sinu vääramatu õigus on pärit põhja poolt Alpe, kohmetute ja mehiste, raske sammuga bardarite juurest. Lõuna pool Alpe võib selle peale vilistada. Lõuna pool Alpe maksab mäng ja mulje."
Autor räägib oma jõudmisest Rooma, Igavesse Linna, kuhu igatsus teda juba lapseeas kandis. Kuid samavõrra empaatilist lähivaadet pakub jutustus ka selle teekonna vahejaamadest, Helsingist ja taasühinenud Berliinist. Oma värvikuselt ja sugestiivsuselt ei jää see sametköites teos alla teisele Viivi Luige rahvusvahelist tunnustust võitnud romaanile "Seitsmes rahukevad".
Tekst on kui mosaiik, mille tükke eristavad värvide asemel aastakümned ja paigad ning tükkideks enesteks Luige mälust võetud dialoogikatked, juhukohtumised ja väikesed vaatlused. Kõige tähtsama ehk mustri moodustab kogu teose vältel autori-minategelase „iseendaks saamine".
„Roomas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on, ja et sul polegi seda tarvis teada,” kirjutab Luik. „Ela.”
Autor räägib oma jõudmisest Rooma, Igavesse Linna, kuhu igatsus teda juba lapseeas kandis. Kuid samavõrra empaatilist lähivaadet pakub jutustus ka selle teekonna vahejaamadest, Helsingist ja taasühinenud Berliinist. Oma värvikuselt ja sugestiivsuselt ei jää see sametköites teos alla teisele Viivi Luige rahvusvahelist tunnustust võitnud romaanile "Seitsmes rahukevad".
Tekst on kui mosaiik, mille tükke eristavad värvide asemel aastakümned ja paigad ning tükkideks enesteks Luige mälust võetud dialoogikatked, juhukohtumised ja väikesed vaatlused. Kõige tähtsama ehk mustri moodustab kogu teose vältel autori-minategelase „iseendaks saamine".
„Roomas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on, ja et sul polegi seda tarvis teada,” kirjutab Luik. „Ela.”