Indrek Hirve loomingust
(22)
Indrek Hirv on eesti kirjandusmaastikul suur poeet. Seda tõendab fakt, et Hirve sõnul on luule ainus võimalus ümbritseva maailmaga kontakti saada. Tema luules kajastub ümbritsev tegelikkus. Siin-seal esineb ka Hirve elukoha Tartu motiive. Lisaks Tartu selgetele mõjutustele on mõjutusi Hirve luulesse andnud ka elamine Prantsusmaal. Indrek Hirv esindab puhast sümbolkeelt ja vormikultuuri, tundlikku ning elukogenud maist ja vaimset erootikat, kõrget eetilist väärikust ning kunstitruudust. Tema vabavärss on saavutanud uue kirgastuse. Meelsamini liigub kirjanik oma kujutlusmaailmas ning asetub mitmesugustesse rollidesse.
Kaasaegsel Eesti kirjandusmaastikul võib Indrek Hirve lugeda erandiks. Kohati võiks talle ette heita liigset klammerdumist traditsioonide külge, aga reaalsus on, et Hirve poeesia on teadlikult ja sügavalt põimunud Euroopa luulega.
Tähtis osa Hirve luulest on armastuslüürika, millele on tunnuslik mehelikult jõuline sensuaalsus. Korduvateks sõnadeks tema luules on "öö", "tähed", "kurbus". Hoolimata Hirve romantika tumedatest toonidest, suudab see siiski säilitada selguse ning puhtuse.
Kokku leidub tema luuleraamatuis üle 800 originaalluuletuse. Suur osa luuletusi kordub kogust kogusse. Valdava enamuse tema luuletustest moodustavad viiejalalised jambid. Üsnagi palju leidub Indrek Hirve loomingus tema oma originaalteoste kõrval luuletõlkeid.
Mida aeg edasi, seda enam asenduvad tema uudiskogud valikkogudega. Sageli võib näha vanu tekste uutega kõrvuti. See ei tähenda aga automaatseid kordusi - iga kogu tuleb võtta tervikuna, iga kogu peegeldab autori hetkemaailma ja emotsiooe. Ajas edasi liikudes on Hirv võtnud kaasa midagi eelnevast perioodist, mis paigutatuna uude konteksti hakkavad omama juba teisi tähendusi.
Alates 1996. aastast hakkab Hirv rohkem ka proosatekste avaldama, sel samal aastal ilmub "Rännuraamat", 2002. aastal neli lastejuttu "Hea poisi jutud". Indrek Hirv on kätt proovinud ka stsenaariumikirjutamisel, selles osas huvitub ta eriti ajalooteemadest.
Kaasaegsel Eesti kirjandusmaastikul võib Indrek Hirve lugeda erandiks. Kohati võiks talle ette heita liigset klammerdumist traditsioonide külge, aga reaalsus on, et Hirve poeesia on teadlikult ja sügavalt põimunud Euroopa luulega.
Tähtis osa Hirve luulest on armastuslüürika, millele on tunnuslik mehelikult jõuline sensuaalsus. Korduvateks sõnadeks tema luules on "öö", "tähed", "kurbus". Hoolimata Hirve romantika tumedatest toonidest, suudab see siiski säilitada selguse ning puhtuse.
Kokku leidub tema luuleraamatuis üle 800 originaalluuletuse. Suur osa luuletusi kordub kogust kogusse. Valdava enamuse tema luuletustest moodustavad viiejalalised jambid. Üsnagi palju leidub Indrek Hirve loomingus tema oma originaalteoste kõrval luuletõlkeid.
Mida aeg edasi, seda enam asenduvad tema uudiskogud valikkogudega. Sageli võib näha vanu tekste uutega kõrvuti. See ei tähenda aga automaatseid kordusi - iga kogu tuleb võtta tervikuna, iga kogu peegeldab autori hetkemaailma ja emotsiooe. Ajas edasi liikudes on Hirv võtnud kaasa midagi eelnevast perioodist, mis paigutatuna uude konteksti hakkavad omama juba teisi tähendusi.
Alates 1996. aastast hakkab Hirv rohkem ka proosatekste avaldama, sel samal aastal ilmub "Rännuraamat", 2002. aastal neli lastejuttu "Hea poisi jutud". Indrek Hirv on kätt proovinud ka stsenaariumikirjutamisel, selles osas huvitub ta eriti ajalooteemadest.